Analüütilises psühholoogias on Varju mõiste puhul tegemist isiksuse poolt hüljatud või vastuvõetamatude aspektide, meie identideedi kõigi allasurutud osade kogumikuga. Tavapäraselt on tegemist negatiivseks peetud ja destruktiivsete isiksuse osadega nagu näiteks agressiivsus või kadedus. Või siis vastupidi võib tegemist olla hoopiski oma haavatava, armastava ja tundlikuma külje eitamisega. Eva Lepik on öelnud: „Vari ei ole hea ega halb, ta on neutraalne ja ta äratatakse üles elus toimuvate sündmustega. Teatud inimesed ja suhted võivad vajutada meie Varju päästikule.” Seejärel käivitub meis osa, millest me ei pruukinud varem teadlikud olla. Enamasti juhtub nii, et eitame meile avanenud tundmatut külge endas ja teeskleme, et seda pole olemas. Kuid kui jätta kõik need agressiivsed impulsid, tabuks peetavad kujutlused, häbiväärsed kogemused, kõlblusetud tungid, hirmud, irratsionaalsed soovid, vastuvõetamatud seksuaalihad eitavasse varju, hakkavad need alateadlikult meie elu juhtima. Varju integratsioon sõltub enese osade täielikust aktsepteerimisest. 

Viimased kolm aastat olen teinud, vahelduva eduga, intensiivset varjutööd, et enda jaoks lahti mõtestada individuaalseid ja kollektiivseid mustreid. Selle varjutöö käigus olen mõistnud kollektiivse tervenemise vajalikkust. Selleks, et saaksime kollektiivselt terveneda tuleb esmalt teadvustada ja mõtestada oma individuaalset elukogemuste pagasit. Endale ausalt otsa vaadates saame näha, et paljud neist negatiivsetest harjumustest ja käitumismustritest, mis on varem olnud meie toimetuleku psühholoogilisteks kaitsemehhanismideks on praeguseks hetkeks oma aja ära elanud. Selleks, et saaksime elada iseendaga tasakaalus täisväärtuslikku elu, lasub meil kõigil individuaalne kohustus ja vastutus oma negatiivsed harjumused ümber kujundada eluterveks hoiakuks iseendasse ning ümbritsevasse maailma. Läbi enda varjukülgede integreerimise saame võimaluse ennast kui tervikut armastama õppida ja aktsepteerida. 

Näitusel olevad teosed võivad esmapilgul mõjuda süngelt ja eemaletõukavalt. Nendest peegelduvad hirm, valu ja läbielamised võivad meid kõiki ootamatult tabada ning selle kontsentreeritud ehedusega võib olla raske silmitsi seista. Samas andmata teostele hinnangut vaid tunnetades neid neutraalselt ja rahulikult, saab ka vaatlejas alata puhastumise ja vabanemise protsess. Kõik sellel näitusel olevad teosed ongi loodud eesmärgiga transformeerida kogu see vananenud negatiivne, mis meid enam ei kanna ja ei teeni, millekski uueks ning toetavaks. Näiteks kaastundeks, mõistmiseks, vabastavaks emotsiooniks või värskeks alguseks. Pärast puhastusprotsessi saame ise valida, millist elu soovime endale luua ning mida uut oma ellu kutsuda.